Vihma oodates

beautiful-autumn-scenery-723-16Leban voodis. Kell näitab varast hommikutundi ja akna taga hiilib külm udune vaikus. Või on see lihtsalt sügis, mis end aknaruudu vastu pressib?

Toaski on vaikne, ainult kell tiksub. Aga toas on mõnus ja soe, kodune hubasus. Nii turvaline, kodune. Kas pole imelik, kuidas kodud kasvavad kodudeks? Millal on uus kodu koduks saanud? Kas siis, kui sul on seal nii turvaline, et ei tahagi välja minna?

Vihma võiks nüüd veel tulla, taban end mõttelt. Vihm annab otsekui õiguse kodus olla. Selles mõttes olen ma alati olnud sügiseusku. Suvel päikeselise ilmaga toas istudes tunned end kuidagi reeturina. Tunned end teiste silmis laiskvorstina, kes lapsi mere äärde ei vii ja selle asemel diivanil vedeleb. Aga sügis on leebem.

Kuid vihma ei tule. Mingi imelik lugu selle sügisega nüüd. Ta justkui on, seda kinnitavad mulle hommikused numbrid termomeetril. Aga pilve tagant piilub jällegi päike ja taevas kisub helesiniseseks. Ja seda sügist nagu samas ei oleks ka…

Aga eile otsisin ma T-le kooli jaoks maast puulehti. Ja pidin tõdema, et ikka vist on sügis – lehti oli kõikjal. Varem ma nagu neid eriti ei märganudki. Ikka vist on sügis kätte jõudnud.

Ainult vihm. Jah, seda ei tule täna veel…